Darja Popolitova.
Kunstnik ning õppejõud ja doktorant Eesti Kunstiakadeemias.
Taktiliit — kivi, mis kõditab pilku ehk
ühe kunstiteose
pihtimused.
Toimetaja: Keiu Krikmann.
Järgnevaloo jutustab kunstniku, restauraatori, koguja ja Sillamäe muuseumi varahoidja
Aleksandr Popolitovi arhetüüpne kunstiteos.
EBATÕSISEM
Kukuu! Ma olen siinsamas! Jah, otsustasin lõpuks sõna võtta. Olen endasse imanud pilke ja puudutusi sedavõrd kaua, et sain lõpuks täis — nüüd soovin südant puistata, tõmmata sind oma tähelepanu vaakumisse, kuid seekord sõnade abil.
Mõnikord on sõnad arusaadavamad kui visuaalsed metafoorid. See aga ei tähenda, et viimastel poleks oma sisemist loogikat1. Kunstiteose ehk visuaalse metafoorina olen teinud läbi mitmeid vaataja eest varjatud ümberkehastumisi. Õppisin maailma tundma kogemuse kaudu — olin algmaterjal, mida vormisid kunstniku lugematud puudutused ja seejärel sattusin näitustekülastajate pilkude alla. Nende tasandite läbimine oli lõbus ja puudutas mind (ka sõna otseses mõttes). Just sellest taktiil-visuaalsest teekonnast soovin ma nüüd rääkida, sest minu ainulaadsus avaldub just nende aistingute kaudu.
Pikki aastaid on mind eksponeeritud Ida-Virumaa näitusesaalides, kuid olen jõudnud ka muuseumitesse ja galeriidesse Tallinnas, Kärdlas ja Soomes. Näitusesaalide valgust aegamööda nätsutades seedisin seda külastajate pilkude all ja vahel isegi nende puudutuste kastmega. Need puudutused olid aga arglikud; ma olen ju ometi kunstiteos ja see teeb inimesed ettevaatlikuks, kodeerib nende käitumisse teatavaid „taktiloklasme“2. Mind vargsi piiludes sosistasid mõned neist midagi minu reljeefi või loodusliku päritolu kohta. Ja see pole üllatav — mind kirjeldavad sildid muudkui kuulutasid: „Hümn õitsvale kännule“, „Musta groti saladus“, „Mäelilled kuuvalguses“,„Ahhaadi sünd“.
Olen pikalt olnud tunnistajaks Sillamäe õitsvale, ehkki raskelt kätte tulnud kultuurielule3. Nägin pealt, kuidas kujunes selle nõukogude ajal kinnise, maalilise graniitrahnuse mereranniku ja mändidealuse linna kunstnike omapärane identiteet. Nüüd heljub linnas kibe-magus nostalgiaga minevikkuvajunud ajastu ja selle tseremoniaalse uusklassitsismi järele.
Toonane kultuurielu õitses peaaegu sõna otseses tähenduses. Mind eksponeeriti iga-aastastel n-ö aprillinäitustel. Osalenud kunstnikud, nn aprillistid väljendasid oma kunstilisi fantaasiad ühiste näitustega korraga ja kõiges — nagu loodus kevadel4. Rakendus- ja visuaalkunstnikud, aga ka fotograafid esitasid näitustega, mis toimusid loomulikult 1. aprillil ehk naljapäeval väljakutse asjakohasusele, ladususele ja tõsidusele, lubades püünele hoopiski mitmekesisuse, veidruse ja korratuse või nagu öeldakse 2003. aasta brošüüris, „toored loomingulised ideed, poeesia, looduse ja improviseerimise“5 ning 2017. aasta brošüüris — „oh, kuidas oma nime mitte häbistada ning teha veelgi ebatõsisem näitus!“6.
Sellistel üritustel loeti luulet („rumalat“ luulet, muidugi)7, riietuti ümber8, riietuti lahti9 ja eemaldati isegi kehaosasid10. Kõik need teatraalsed üritused toimusid keset kunstiteoseid, õlimaalide, graafika ning rakenduskunsti objektide vahel.
Tundus, et sellised sündmused pakkusid publikule suurt rõõmu. Sellest tunti mõnu nagu paksust tekist külmal ööl ning see väljendus ka külalisteraamatusse kirjutatud pateetilistes hüüatustes: „Meil pole põhjust elada ilma teie kunstita!“11 või „Teil on lausa kuldsed käed!“12, „Mulle meeldis kõik väga“13. Oli ka konstruktiivseid kommentaare nagu„2003. aasta aprillinäitus võlus ja rõõmustas mind. Eriti meeldis mulle A. Popolitovi puidust kimp. <…> On tunda selle kunstiteose looja meisterlikke oskusi“14. Mitte vähem emotsionaalsed on ka järgmised sissekanded: „Kõik pildid on väga ilusad ja väga origenaalselt [sic] väljamõeldud!!!“15 või „Änka oli! Timm! Vägev!“16
OKASSEA OKAS
Nagu akvaariumikalad tonksasid näitusekülastajad klaasi ning üritasid kuulda minu sisemist häält. Kuid kas nad mõistavad minu keerukat žestide koreograafiat? Kas nad saavad lahti mu igavese haptilise faabula sõlme?
Ilmselgelt mitte. Nende jaoks olen ma valmistehtud ese, materjalidest koosnev kompositsioon. Pilt ei suuda edasi anda loomise protsessi jooksul omandatud kogemusi puhtal kujul, veelgi vähem post factum.
Ma tean, et minus on puit, ametüstid ja oonüks. Kuid need pole pelgalt materjalid. Need on kogemuse kehastused — keha kogemused. Kas olete kunagi pidanud laskuma 140 meetri sügavusele koopasse või ööbima kõrge mäe nõlvadel? Tundma kuidas metallraamiga seljakott justkui kivi teie selja külge klammerdub? Tund tunni järel mööda mäeharja ülespoole rühkinud? Siis tõelise mõnuga oma seljakoti maha visanud ning laagri püsti pannud?
Mina nägin selliseid palverännakuid rohkem kui korra. Nägin, kuidas minu loojal kusagil Õsõk-Köli piirkonnas januselt muudkui edasi rühkis. Mäetipp tundus talle nii lähedal olevat, justkui kiviga visata. Kurnatult jätkas ta pingutust — „ronis ja ronis nagu hull, aga tipp ei tulnud ikka lähemale“17.
Kuhu ta ronis? Milliseid vildakaid, sirgeid ja kaarjaid jooni soovis ta oma elumüüdi sisse põimida? Leidsin kunagi vastuse kui piilusin tema märkmikusse ja nägin seal niisugustskeemi: „kunstnik → kunstiteos → vaataja“18. Selles, nagu mulle tundus, väljendus tema mägimatka muster — kui ma olen kunstiteos, siis vastavalt sellele skeemile on kunstnik minu looja, sama inimene, kes kuulis nastiku susinat ja tundis habemel Barskooni joa19 udu…
Selles kolmikus tundsin ära vahendatud ja vahetu kogemuse visandi. Näiteks on olemas malahhiit ja nn pseudomalahhiit — mõlemat nimetatakse malahhiidiks, kuigi pseudomalahiit palju vähem levinud ja erineb malahhiidist sinaka tooni poolest.
Skeem „kunstnik → kunstiteos → vaataja“ väljendab looduse vahetu tajumise teooriat — vaimustuseteooriat. „Tajuda atmosfääri, mattuda silmapiiri, valgusesse, õhku, valitseva hetke „antusele“20, näha, kuidas teatud tähtkujust purskab üles selle eriomane tähendus“.21 See tähendab vaimustuda haruldasest pseudomalahhiidist.
Ja kui nii juhtub, siis kunstnikule tähendab see väljakutseid, uurimist, kivistel mäenõlvadel kingataldade kultamist, kaameliastelde tihnikutesse kinni jäämist, otsimist ja mitte leidmist — see ongi tema jaoks raison-d’étre.
Ometi on kummaline, et ilma ise vaimustumata ei toimi ka vaimustuse teooria. Ei saa vaimustada publikut, kui sa pole ise kunstnikuna vaimustunud. Sellele mõttele leian tuge kui meenutan publiku vaimustuseohkeid kui nad mind vaadates vabalt erinevaid seoseid nägema hakkasid.
Kunstnik, kellest ma kõnelen, leidis Širgi kuru lähedalt piisavalt pseudomalahiiti, kuid veelgi enam soovis ta leida ametüsti — sireli- ja punakaslilla varjundiga kvartsi. Ta armus sellesse materjali otsekohe ja „lopsaka meelelisusega“22 viimase ekspeditsiooni ajal, kui läks neid otsima teiselt poolt kuiva mäeteed. Kolm tundi kõndis ta jõe kaldal, mille hoogne vetevool läbi Kõrgõzstani mäetippude, liustikke ja okaspuumetsade kihutas. Tee ääristasid tihedad tihnikud — lodjapuu, pihlakas, astelpaju ja kadakas.
Nautinud ümbritseva taktiil-visuaalset vaatemängu, kuid ametüste leidmata, otsustas ta tagasi laagrisse pöörduda kui järsku ilmus tema ette okassiga. See oli tavatu vaatepilt, kuna tegu on öise eluviisiga loomaga. Kuid seal ta ometi oli — kõndis oma lühikeste jalgadega päise päeva ajal mööda mägist maastikku, aeglaselt ja taarudes. Kunstnikku nähes tardus ta paigale, kuid ära ei jooksnud. Tema väikesed mustad silmad sädelesid nagu helmed ja pehmete karvakestega kaetud tünnikujuline nina puhises lõbusalt.
Järsku liigutas ta oma seljalihaseid ja lükkas okkad püsti. Ta raputas oma „kasukat“, ragistas seda nagu kõristit ja põgenes kohmakalt oma maa-alusesse käiku, jättes visiitkaardina maha ühe mustvalge okka.
Kunstnik tuli lähemale ja kummardas käigu kohale. Ja mis te arvate, mida ta nägi? Hallil läbipaistmatul kvartsist kivimil, päris okassea okka lähedal sädelesid lillad ametüsti-
druusid…
KUUVALGUST EI SAA OSTA
Tule lähemale. Ära karda. Kui kummaline võin ma teistele tunduda. Inimesed teavad, et olen valmistatud materjalidest, mida tavaliselt kasutatakse ehetes, mis tähendab, et minus on teatud väärikus. Kuigi ma ei ole midagi sellist, mida saaks kehal kanda, määratakse mulle rahaline väärtus nagu seda tehakse tavaliselt ehetega.
Poolvääriskivi on veel üks silt, mille inimesed on leiutanud, tähistamaks materjalide hierarhiat ja määramaks nende kohta turutsüklis — sõna, mida tavaliselt kasutatakse näiteks ametüsti, oonüksi või vase kohta. Kuid kas äike või päike võib olla vääris- või poolvääris? Kas sellistel asjadel on väärtusastmed — või on need lihtsalt olemas?
Minus on ametüst, mida peeti kunagi teemantide, rubiinide, safiiride ja smaragdide sarnaseks. See tähendab vääriskiviks. Seni kuni avastati arvukalt uusi ametüsti leiukohti. Kuid minu ainulaadsust see ei kõiguta.
Ametüst ei ole lihtsalt poolvääriskivi, vaid ka kanal, mille kaudu inimesed oma veendumusi väljendavad. Kas olete kunagi kuulnud, kuidas ametüst oma sirelitooni sai? Kuidas jumalanna Artemis päästis nümf Amethise veini- ja lõbujumala Dionysose lähenemiskatsete eest? Artemis vastas purjus jumala eest põgeneva nümfi palvetele ja muutis ta lillakaks ametüst-kristalliks, jättes Dionysose pika ninaga. Siit pärineb ka uskumus, et naba külge seotuna neutraliseerib ametüst veini kahjuliku mõju23 ja juhib inimese teod mõistlikele radadele. Nimetus ametüst tulebki niisiis vanakreeka keelest: Αμέθυστος, α– „mitte“ + μέθυστος „purjus“.
Minus on ka oonüks, mis on seotud maise sünni müsteeriumiga, mille Olümpose jumalad inimestele kinkisid. Leidnud Veenuse jõe kaldalt magamas, otsustas Amor panna Veenuse vibutabamusega endasse armuma. Lask ei tabanud Veenust, kuid nool riivas siiski tema küüneotsa. Tükike jumalanna ihu kukkus Induse jõe vette ning vajus põhja ja muutus oonüksiks — kihiliseks ja triibuliseks mineraaliks. Ka vanakreeka keeles tähendab ὄνυξ küünt. Oonüksi saamisloos peitubki maise sünni saladus, maailmatulek armastuse ja niiskuse abil24.
Ja ometi puudub mul inimeste vastu austus. Nad on materjalidesse kummaliselt kiindunud, neid nii ostes kui müües. Mina ei ole loom ega taim, vaid lihtsalt killuke lõputust eksistentsist — ja ma olen väsinud meelde tuletamast, et kuuvalgust ega tähti ei saa osta.
Materiaalsest maailmas sündinuna seostan inimest ikkagi millegi immateriaalsega. Olen nagu kanal, mille kaudu inimesed oma ootusi projitseerivad25. Näiteks kujundan nende sotsiaalset kuvandit, kandes endas vihjeid inimese staatusele või maitse-eelistustele. Muidugi on mul mõnikord igav selliseid inimkonstruktsioone teenida. Nagu ka ehted on väsinud teenimast arusaama, et nad on naise parim sõber.
Mõnikord tahan, et minus nähtaks fantaasiat, väljamõeldisi ja puhast inspiratsiooni, kuid suhtutaks sama tõsiselt nagu inimesed suhtuvad kapitali. Muidugi on lõbus, et inimesed ei taipa, et teemandi tegelik tähendus kujuneb nende pea kohal ja mitte jalgade all.
HINGE JUUR
Miks mitte tulla veelgi lähemale? Kas näete minu puidumustrit? Ja terasraamiga ääristatud ahhaate? Kunstiteosena olen teadlik sellest, milline on kehastatud teadmine nende taktiilsete mõttemõlgutuste taga. Kehastatud selles mõttes, kuidas mõistetakse seinale riputatud pilti —see on läbinud kõik loomeprotsessi etapid — finito, nii-öelda. Mis oli minu finito kulisside taga? Missugune ihu, topograafiline ja olustikuline liha?
Kulisside taga oli meistri töökoda — pehme ja isegi magusa õhuga. Need omadused olid sündinud puidutolmust. Eriti kui tuba oli täis suvist õhtuvalgust, kerkisid riiete liikumisel ruumis õhku lihvimisest tekkinud puidutolmu osakesed.
Lahtistel riiulitel paiknevad mere äärest leitud prussid, puutükid ning jämedakoelistes riidest kottides peituvad poolvääriskivid komponeerisid ruumis organiseeritud kaose. Osa tööriistu pärines otse hambaarsti arsenalist: teemant- ja teraspuurid, pintsetid. Mõned isegi kirurgi töölaualt: tangid ja klambrid. Kõik see koos pintslite, liimide ja lahustitega toetasid tema kunstiloomet. Aastate jooksul olid mõned tööriistad kunstniku käe all loomuliku lihvi omandanud. Nugade ja peitlite voolujoonelised puust käepidemed olid higist läbi imbunud ja hallikaspruuniks värvunud.
Kuidas tuli töökotta puit? Aga nii — lebad rannal kui kaldaleuhutud puu, „hinga[d] seente allhoovusi“26 sügiseses lehestikus, kuid ei ütle: „tule ja võta mind kaasa, mööda jalutav inimene“, aga tema soojad käed ja avatud rõõmsad silmad peatuvad sellegipoolest sinul ja tema hääles kõlab otsekui nurruv üllatus. Juba hetke pärast pistetaksegi sind kunstniku püksitaskusse.
Tema käte elegants, millega ta oma noa liikumise minu olemusega ühtima pani lubab ilmselt ka vaatajal mõtteis lennelda sinna, kus tähed kunagi kunstniku hinge särasid. Ja seda, nagu ma varem ütlesin, juhtus ka Eestist kaugelt. Ta lebas oma magamiskotis mäeküljel tohutute Õssõk-Köli tähtede all, ere kuu ei lubanud tal uinuda ning „mägede ilu, suursugusus ja salapära vallutasid [ta] igaveseks“27.
Kunstniku noa koreograafia viib mõtted ka Eesti valgetesse öödesse ja pimedatesse päevadesse. Maale, kus novembris kogu aeg sajab ja ülejäänud seitse kuud on taevas pilves… värvitu. „Värvusetus näib olevat osa kohalikust identiteedist. Kuid see ei tulene värvi puudumisest, vaid materjali loomulikust värvist“28. Ja minus olevad materjalid on kõik looduslikud. Nad ei ole järele aimatud, vaid alati ehtsad. Looduslikust ahhaadist liimini välja. Jah, tõesti, isegi liimini, mille valmistamiseks on kasutatud želatiini. Sellise liimi valmistamiseks võetakse želatiin ja lahustatakse seitsme- kuni kaheksaprotsendises äädikas. Niisugust liimi saab kasutada väikeste kivist esemete liimimiseks29.
Juhtub, et valgetel suveöödel leban ahhaadina ja tunnen enda peal pilku. Mind keeratakse ja pööratakse, seejärel lülitatakse lamp välja ja sisse, et näha minu täiuseid ja vigu erineva valguse käes. Mõnikord mind isegi lakutakse, et sülg tooks nähtavale tekstuuri ja annaks aimu, kuidas kivi poleerituna välja näeks. Seejärel hakatakse mind poleerima teemanttolmuga kaetud pöörlevatel käiadel. Seda saadab monotoonne metaljas, peaaegu krobisev heli.
Mõnikord naeris kunstnik mind vaadates nii hellalt, et mulle tundus, et kõditan teda. Olen ma siis ehk hoopis taktiliit30 ja mitte ahhaat, või mis? Kunstnikus, kellest ma kõnelen, oli midagi naiivselt lapselikku ja samas rahulikku, sooja ja tasakaalukat31.
Tundus, nagu väljendanuks kunstniku käed tema hinge juurdunud, sügavaimat osa. Tema sõrmed, geomeetriliselt nikerdatud liigeste ja tugevate piklike trapetsikujuliste küüntega hargnesid oksasarnaselt ümberrauasaagide, peitlite ja viilide, ning tema käte karvakihtidesse langes puidutolmu nagu samblaga kaetud puule — sümbiootiliselt.
Kahtlemata andsid tööriistad tema žestidele aforismi teravust ja tema keha usaldas aastate jooksul laitmatult õpitud tantsu. Kuid isegi ilma tööriistadeta tundusid tema käed osalevat mingis koreograafias. Tundus, et sõnad jõuavad kunstnikuni mitte pea, vaid käte-kanalite, juurte kaudu, mis imasid ahnelt mineraalaineid.
Kunstiteosena kogesin ise kõike eelpoolräägitut, sest sündisin selle kunstniku elutunnetuse kõige paksemas, läbipaistmatumas sügavuses — tema kehas ja selle keha olemises.
Kätega loodud objektina kutsun enesesse empaatiliselt suhtuma ja tuletan vaatajale meelde, et kaua aega tagasi sai kõik alguse kuskil koopas — selles kõigi jaoks universaalses kogemuses,mis viib käsitöö kollektiivse mäluni32.
Selleks, et arvuti algoritm õpiks kirjutama samamoodi nagu elav kirjanik, peab algoritm elama ja kogema kõike seda, mida kirjanik ise oma elus koges. Samuti on võimatu, et teine inimene kordaks kunstniku loodut. Siin peitubki kogemuste läbipaistmatus. Ma ei ole ainult Aleksandr Popolitovi taktiilsed visandid, vaid kätken endas maailma tajumise igavikulisust.
ALLIKAD EESTI KEELES
1
Serig, Daniel A. 2008. Visual Metaphor and the Contemporary Artist: Ways of Thinking and Making. Saarbrücken: VDM Verlag Dr. Müller, lk 13. https://www.researchgate.net/publication/281032383_Visual_Metaphor_and_the_Contemporary_Artist_Ways_of_Thinking_and_Making [Viimati külastatud 25.12.2020].
2
Huhtamo, Erkki. 2005. Twin-Touch-Test-Redux: Media Archaeological Approach to Art, Interactivity and Tactility. In: Grau,O. (toim.). 2005. Media Art Histories. Cambridge, Mass: The MIT Press.https://bit.ly/2K7WtLp [Viimati külastatud 08.06.2021], lk 5.
3
Gitt, Aala = Гитт, Аала. 2013. Краткое описание развития и жизнедеятельности совсем небольшой компании сподвижников пера и кисти. Апрель. Sillamäe: Sillamäe Museum.
4
Gitt, Aala = Гитт, Аала. 1997. «Апрелю» — пять лет! Силламяэский Вестник, 35 (1130).
5
Gitt, Aala = Гитт, Аала. 2003. Творческаябиография. 45 Sillamäe: 10 Aprill. [Näituse brošüür]. Sillamäe: Sillamäe Museum.
6
Gitt, Aala = Гитт, Аала. 2013. Краткое описание развития и жизнедеятельности совсем небольшой компании сподвижников пера и кисти. Апрель. Sillamäe: Sillamäe Museum.
7
Kunstigrupi Aprill ajalugu käsitlevas kogumikus (2013) pööratakse tähelepanu teatraalsetele, mitteametlikele koosviibimitele kui ühele Sillamäe kultuurielu võtmemehhanismile. Kaudselt mõjutasid need sündmused kunstnikevahelise sidususe kujunemist, mis käivitas Sillamäel ka mitekesise haridustegevuse, sealhulgas arvukate näituste kaudu Sillamäe näitusesaalis. Seda kostüümi- ja luuleõhtute aega kirjeldatakse lühidalt järgmiselt: „See kogumik pole mõeldud kõigile… vaid neile, kes elasid, sõid, jõid ja puhkasid, mõtlemata tol ajal palgale, töökohale, kriisile… Meie, esimesed aprillistid ja nende lähikondlased ootasime reedet kirega! Kirjutasime luuletusi („rumalaid“, muidugi), pühendades neid üksteisele, kinkisime kingitusi, rõõmustasime oma edu üle nagu lapsed. Need, kes elasid tollasel „stagneerunud“ ajal, saavad aru”.
8
Sputnikul (Sillamäel asuvas aiamaadega alal) peetud niinimetatud „Söödikute sümpoosionidel“ riietusid osavõtjad erinevatesse kostüümidesse, sealhulgas oli ühe kostüümi teema „diplomeeritud sead“, tähistamaks ajaloolist üleminekut kollektivismilt individualismile erinevate kulinaarsete nõksude kaudu.
9
Sillamäe näitusesaalis 2001. aastal toimunud aprillinäituse teema oli body art. Korraldati happening, mille käigus anti mitte ainult kunstnikele, vaid ka vaatajatele võimalus proovida inimkehale maalimist.
10
Isikunäituse avamisel 1996. aastal kõneles nn aprillist Aleksandr Popolitov, kes kandis habet kogu oma täiskasvanuelu nii: „Head vaatajad, võtaksin täna hea meelega teie ees kübara maha, aga võtan ära hoopiski oma habeme“ ning eemaldas oma habeme, mille tema naine Nadja plaastritega tema siledale lõuale oli kleepinud.
11
Pustovalov, Roman = Пустовалов, Роман. 1997. [Tagasiside külalisteraamatus].
12
Marina = Марина, (perekonnanimi puudub). 1996. [Tagasiside külalisteraamatus].
13
Plikin, Boris = Пликин, Борис. 2003. [Tagasiside külalisteraamatus].
14
D (perekonnanimi puudub), Karine. 2006. [Tagasiside külalisteraamatus].
15, 16
Tundmatud autorid.1996. [Tagasiside külalisteraamatus].
17
Popolitov, Aleksandr = Пополитов, Александр. ~ 1984—1990. [Väljavõte kunstniku päevikust].
18
Popolitov, Aleksandr = Пополитов, Александр. ~ 1984—1990. [Väljavõte kunstniku päevikust].
19
Barskooni kuru (Kõrgõzstan) kuulsaim juga, riiklik loodusmälestis.
20
Merleau-Ponty, Maurice. 2002 [1945]. Phenomenology of Perception. Tlk. C. Smith, 1958. London, New York: Routledge Classics, lk 26.
21
Merleau-Ponty, Maurice. 2002 [1945]. Phenomenology of Perception. Tlk. C. Smith, 1958. London, New York: Routledge Classics, lk 26.
22
Kharms, Daniil =Хармс, Даниил. 2005. Малоесобраниесочинений. St. Petersburg: Azbuka-Klassika, lk 165.
23
Kozminsky, Isidor. 1922. The Magic and Science of Jewels and Stones. New York and London: G. P. Putnam’s Sons, lk 129. https://archive.org/details/TheMagicAndScienceOfJewelsAndStones/kozminsky-i-magic-1922-RTL014043/page/n313/mode/2up?q=The+amethyst+is+a+species [Viimati vaadatud 08.06.2021].
24
Kozminsky, Isidor. 1922. The Magic and Science of Jewels and Stones. New York and London: G. P. Putnam’s Sons, lk 279. https://archive.org/details/TheMagicAndScienceOfJewelsAndStones/kozminsky-i-magic-1922-RTL014043/page/n313/mode/2up?q=The+amethyst+is+a+species [Viimati vaadatud 08.06.2021].
25
Popolitova, Darja. 2020. „Ehe vaatab maailma kultuuri silmadega.“, intervjueeris Kaisa Tooming. Häppening.ee. https://anditshappening.ee/darja-popolitova-ehe-vaatab-maailma-kultuuri-silmadega/ [Viimati vaadatud 08.06.2021].
26
Tarkovsky, Arseny = Тарковский, Арсений. 2013. Благословенный свет: Cтихотворения. St. Petersburg: Azbuka, lk 165.
28
Elenskaya, Marina. 2013. Twilight Nation. Current Obsession, Spring-Summer(1), lk 28.
29
Popolitov, Aleksandr = Пополитов, Александр. ~ 1984-1990. [Väljavõte kunstniku päevikust].
30
Teksti autori väljamõeldud nimetus käeliselt ja kunstiliselt töödeldavaarhetüüpse kivimi jaoks.
31
Bauer, Sofia = Бауэр, Софья. ~ 1994, Праздник в государстве под названием «Апрель»,[rühmituse Aprill arhiivist; ajalehe nimi ja lk teadmata]
32
Veenre, Tanel. 2015. Handful. Stuttgart: Arnoldsche, lk 22.
