Alfidina Orlova.
Sillamäel raamatukogutöötaja aastatel 1960-2004.
Elas kord kunstnik. Kahekümnenda sajandi 90ndate keskel avati Vladimir Majakovski tänaval ühes endise lasteaia hoones linna ajaloo ja kultuuri muuseum. Selle esimeseks juhatajaks oli Aleksandr Petrovitš Popolitov. Hariduselt kunstnik. Huvide poolest rändur, alpinist, speleoloog, botaanik, zooloog, mineraloog, koduloolane, restauraator, kollektsionäär, sportlane, aednik…
Ma tunnen teda juba väga ammusest ajast peale. Oleme sama (sõjajärgse) aja lapsed. Elasime ühes linnas, õppisime ühes koolis Primorski puiesteel, hingasime sama õhku. Peres oli ta noorim. Ema üksi kasvatas kolme last. Kogu tema hool taandus nende toitmisele ja riietamisele. Nii oli varajasest lapsepõlvest Saša kasvatajaks hoov, kuhu ta terveks päevaks kadus. Siin läbis ta suhtlemiskursused, sai teada, mis on hea ja mis on halb, püüdis poisiklutilikult hea eest seista… Ning veel oli lähedal meri, mets ja… muinasjutud. Ta luges kõike, ennastunustavalt. Eriti meeldisid talle ilusate piltidega muinasjutud, mille tegelasi tahtis ka ise joonistada: Küürselg-Sälg, Väike Mukk, tsaar Gvidon, vägilased…
Laps joonistab seda, mida ta näeb, mis talle meeldib. 12-aastaselt kopeeris Saša kirjanduse õpikust pildi Taras Bulbast hobusel. Kõik, kes seda pilti nägid, ütlesid vaimustunult: „Kui sarnane see välja näeb!“ Seda oli teismelisel rõõm kuulda. Üksmeelselt määrati ta kooli seinalehe „peakunstnikuks“. Ja soov saada treialiks või klouniks, nagu Saša enne seda oli soovinud, haihtus nagu suits. Päevasest koolist läks Aleksandr õhtukooli, temast sai linna kunstitöökoja õpilane. Mis oli noormehele selle teo puhul määrav, kas soov aidata ema, tunda iseseisvust, saada sõltumatuks, või oli ta juba värvilõhnast „mürgitatud“ — seda on raske öelda.
Ta kujundab stende, vitriine, meeleavaldusi, kirjutab plakateid, loosungeid… Ja unistab. Õpipoiss tahtis väga osta tõelise maalimiskast ja käia sellega tõelise kunstniku kombel looduses, merel, et kõik paberile kanda.
Unistused viisid Aleksandri Zagorski lähedal asuvasse Abramtsevo kunsttööstuskooli. Temast sai luu, puidu ja kivi kunstilise töötlemise osakonna õpilane. Kooli alglätte juures olid olnud I. Repin, V. Polenov, M. Vrubel, V. Vasnetsov, K. Korovin… Unustamatud 60ndad! Vabaduse ja loovuse hõng puudutas ka tudengikeskkonda. Noored Moskva õpetajad läksid akadeemilisest programmist kaugemale, andsid loovusvabaduse, innustasid õpilasi mõtlema, otsima, äratasid huvi täiuslike vormide vastu, õpetasid nägema ilu tavapärases, tundma otsingutest rõõmu… Lühi-
etendusi tuli kooli mängima „Taganka“ koos
J. Ljubimoviga. Õpilased nägid „elusast peast“ V. Võssotskit, V. Smehhovi… Ja milliseid uusaastapidusid tudengid ja õppejõud korraldasid! Sketšidega, ilusate kostüümidega. Kuidas kaunistati kooli, mille uus hoone valmis oma kätega!
Tänase päevani näeb Aleksandr Petrovitš unenägusid koolist, sõpradest, kaastudengitest, õppimisest. Loomingulisuse atmosfäär, mis toona valitses, sulandus veatult ta tänase päevaga. Tudeng Popolitovile meeldis veel uidata mööda Moskva põiktänavaid, tutvuda näitustega, käia teatris… Pealinna eeslinnad pakkusid talle maalide süžeesid, aitasid tal mõista Venemaa ilu. Eriti suurt mõju avaldasid talle kaks muuseumit, mis aastaid hiljem mängisid märkimisväärset rolli tema kui kunstniku elus, aitasid tal leida elutöö. Üks neist on Fersmani muuseum. Selle mineraalide kollektsiooni ilu ja salapära jättis kustumatu mulje. Hiljem andis see tõuke ideeks ühendada kivi ja puit ühes kompositsioonis.
Teine on Andrei Rubljovi muuseum. Siin uuris Aleksandr apostlite, Neitsi Maarja, pühakute, salapärase „Kolmainsuse“ palgeid… Just siin tekkis tal toona soov õppida sügavamalt tundma vene kultuuri ajalugu seal piirkonnas, kus ta elab.
Nii oli tekkimas idee luua linna ajaloo- ja kultuurimuuseum. Kuid sinnani oli veel pikk maa. Seniks aga oli ta lõpetanud kooli, sai diplomi, kus tehti märge, et Aleksandr Petrovitš Popolitov on „luu, kivi ja puidu kunstilise töötlemise meister“. Koolilõpetaja naasis oma sünnikohta, läks uuesti tööle endisesse töökohta. Nüüd juba kui kunstnik.
Algas perestroika. Töökoda läks laiali. Kunstnikud jooksid laiali. Ta hakkas töötama iseseisvalt. Töö töökojas võttis palju aega, kuid sees põles soov luua. Kummalisel kombel aitas perestroika tal oma soovi täita. Ilmus esimene maal, korraldati esimene näitus, leidus esimene eksponaat tulevase muuseumi jaoks…
Kuid enne seda teenis Aleksandr veel Kasahstanis Irtõši kallastel Semipalatinski lähedal sõjaväes. Ta oli vapustatud valgete, lillade iiriste, kaameliastla, sulgheina lõpututest kevadistest põldudest; joobes lillelõhnadest; üllatunud päevasest kuumusest, öisest külmast; päikeseloojangutest, sügavmustadest öödest; pimestatud liivatormidest, kui enda sõrmegi pole näha; hämmingus juuli kõrbenud stepist.
Teenistusest vabal ajal võttis seersant Popolitov kätte pintslid, värvid ja tegeles visuaalse agitatsiooni, Lenini toa, seinalehe kujundamisega või käis jõusaalis. Kõik sõjaväeteenistuse aastad osales ta erinevatel võistlustel, seistes oma üksuse, garnisoni, ringkonna au eest…
Aleksandr Petrovitši elus oli ka kohtumisi mägedega. Esimest korda juhtus ta olema kuus tuhat kilomeetrit oma kodust eemal Kõrgõzstani mägedes Frunze lähistel. Kuus aastat veetis ta iga puhkuse mägedes, imetledes taimestiku küllust, kogudes kivimiproove, hingates puhtaimat mäestikuõhku, taludes kannatlikult raskusi, märkides endale, et pole teistest kehvem. Mägedest paremad võivad Aleksandr Petrovitši sõnul olla vaid mägedes olevad koopad. Selles veendus ta ise, kui seal uitas, uuris Kasahstani, Kõrgõzstani, Siberi mägesid, imetledes taskulambi valguses moodustisi, vääriskividest „jääpurikaid“: oonüks, ametüst, granaat… Loodus oli siin palju aastaid vaeva näinud. Loomispäeva puutumatus. Vaikus. Ilu. Mäed vallutasid ta südame igaveseks. Seal mõistis ta, et ilu ja täiuslikkus eksisteerivad vaid looduses.
Pärast mägedes käimist sündisid esimesed puu ja kivi tööd: „Koopapiisad“, „Mägede õied“, „Suhoi kuru“, „Punane kanjon“… Justkui mälestused unustamatutest mägedes veetud päevadest.
Aleksandr Petrovitši peamiseks õpetajaks oli ja on loodus oma värvide, vormi, valguse harmooniaga. Kõik kunstniku tööd on assotsiatiivsed, isiksuslikud. Iidsetest aegadest peale on inimesed puitu, metalli töödelnud, ühendanud imelisteks eheteks kivi ja metalli. Kuid kolme materjali kooskõla (puidu, metalli ja kivi) on vaid tema idee ja teene.
Seinapealne mahuline skulptuur on üks nimetustest, mida kunstikriitikud sellele tehnikale andsid. Esimest korda eksponeeriti Popolitovi maale Narvas kunstifestivalil 1987. aasta mais. Näitus toimus pargis ja kogu kindluse territooriumil. Vaatajad ütlesid, et see on ebatavaline, et nad polnud kunagi midagi sellist näinud.
Just siis tegigi kunstnik lõpliku otsuse, et ta on enda jaoks oma tehnika leidnud. Aleksandr Popolitovi töid sai näha isiku- ja grupinäitustel Narvas, Tallinnas, Sillamäel, Kohtla-
Järvel, Hiiumaal… Tema töid tuntakse Venemaal, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Tšehhis… ja ka ookeani taga. Publiku arvamus on tema jaoks kõige olulisem, sest ta loob neile. Mõnikord tuleb inimene näitusele mitte just kõige parema tujuga, kuid lahkub, jättes tänukirja, mis annab kunstnikule kindlustunde, et ta pingutused pole asjata:
„Teie näitus on maagilise ilu maailm, mis võlub ega lase saalist ära. Aitäh. Edu Teile ja ammendamatut energiat loometöös.“
„Täname Teid puidu, kivi ja metalli suurepärase muusika eest…“
„Tänan suurepäraste tööde eest. Nad on harmoonilised, neid võib vaadata lõputult. See ilu jääb mu südamesse igaveseks.“
Need on külalisraamatu sissekanded kunstniku isiklikul juubelinäitusel, mis oli ajastatud tema 50. sünnipäevale. Kirjutasid nii täiskasvanud kui lapsed, eakad ja noored, külalised kaugelt ja lähedalt, vene ja eesti keeles.
Kunstnik A. Popolitovi loominguline portree jääb poolikuks, kui jätta mainimata tema töö linna ajaloo- ja kultuurimuuseumis. Juba 20. sajandi 70ndatel üritati Sillamäele luua linnamuuseumi. Aga millestki jäi alati puudu: küll jõududest, küll vahenditest, küll kogemusest. Ühesõnaga, kuidagi ei õnnestunud. Kuid Aleksandr Popolitov suutis unistuse teoks teha. Tänu ta pingutustele, soovile, fanatismile ja ka sõbra ja Sillamäe toonase linnapea Juri Mihhailovitš Jevstignejevi toetusele. Kõik sai alguse kiriku fotost ühes linna koolidest. Ta tundis huvi, kellele see foto kuulub, kohtus eelmise omanikuga, hakkas esitama küsimusi ajaloomälestise kohta. Ja nii see läks. Ühe kiriku loost piirkonna ajalooni.
Abiks olid ka õpingud Repini instituudis kunstiajaloo teaduskonnas. Diplomitöö tegi Aleksandr teemal „Jelissejevi palee Toilas“. Ta kogus materjali. Kogunes asju, möödunud aegade esemeid. Kõik oli hoiul kodus, kuuris, garaažis. Tavainimeste jaoks on see kola, aga koduloolase jaoks hindamatu väärtusega ajaloodokumendid. 1995. aastal anti hoone, eraldati vahendeid tõeliseks linnamuuseumiks. Selle esimeseks juhatajaks sai A. Popolitov.
Ligi nelikümmend aastat on ta kogunud hindamatuid dokumente Sillamäe linna ja selle lähiümbruse ajaloo kohta. Praegu on muuseumi hoidlates umbes kümme tuhat hoiuühikut. (Aga muuseum alustas tööd viiesaja eksponaadiga.) Muuseumi fond täieneb mitmel moel. Esikohal on muidugi Aleksandr Petrovitši enda ajaloost pärit materjali otsimine, kogumine ja säilitamine.
Teda abistavad aktiivselt linnaelanikud, kes toovad, leiavad, kingivad seda, mis pole neile endile enam väärtust ei paku, kuid mis on möödunud aastate „elusad” tunnistajad. Midagi on ostetud isikliku raha eest. Ja 2006. aastal eraldas linn raha antiikesemete ostmiseks: muusikalaegas (19. sajandi lõpp), ordenid, võlakirjad…
Kogutud rikkalikemat ajaloolist materjali saavad linlased nüüd näha püsinäitustel: „1950. tuba“, „Sillamäe ajalugu“, „Nõukogude perioodi ajalugu 1940ndatel ja 1950ndatel“, „Vaivara valla 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse taluelu“, endise NSV-Liidu territooriumil ja Eestis kohapeal kogutud mineraalide ja paleontoloogia kogu, „Muusikalaegas“ (Nõukogude aja muusika, tehnika, pillide ajalugu).
Peale püsinäituste korraldatakse muuseumis igasuguseid ekspositsioone, mis võimaldavad avada linlastele selle hoidlaid. Neid korraldatakse reeglina kaks korda aastas. Näiteks „Vanavanaema pööning“, „Prometheusest tänase päevani“, „Louis Daguerrest mälupulgani“, „Sajandi asjad“…
Muuseum on üle 15 aasta vana. Aleksandr Petrovitši jaoks olid need intensiivsed ja aktiivsed aastad, mis tõid talle sellise rahulolu, kui inimene läheb õnnelikult tööle ja lahkub siis, teades, et järgmisel päeval tegeleb ta huvitava ja vajaliku tööga. Igas vanuses linnaelanike jaoks on muuseum koht, kuhu nad ikka ja jälle tulevad, üllatuse ja uudishimuga uurides esemeid „kaugest minevikust“. Nende arvates on muuseum kodune ja hubane. Kõik siin on neile kallis, lähedane, arusaadav. Ja omainimesest, kättesaadav, asjatundlik giid, suurepärane jutuvestja — Aleksandr Petrovitš Popolitov. Kui suhelda saab silmast silma. Kui tehnika, mis on mõnes muuseumis juba olemas, asendab elavat suhtlust, siis oleks see Aleksandr Petrovitši arvates juba teine muuseum. Aleksandr Popolitovi kogutud mineraalide kollektsioon on üks Eesti suurimaid. Selle tähtsus ulatub ühe linna piiridest kaugemale.
Muuseumi kuraatori A. Popolitovi tööpäev on täis kohtumisi kooli- ja lasteaialastega, täiskasvanud linnakodanikega, linnakülalistega; materjalide kogumise ja töötlemisega muuseumi jaoks; näituste korraldamisega; reisidega, suhtlemisega kolleegidega teistest linnadest ja väljaspool Eestit.
Püüan mitte jätta vahele näitusi muuseumis. Ning Aleksandr Petrovitš on alati juures. Selgitab, vastab, suunab, seletab, aitab aru saada selle või teise kunstniku loomelaborist, mõista tema tundeid, mõttekäike. Ta juhib minu omaette „haridusprogrammi“ maalikunstis, selgitades arusaadaval viisil kõike, millest jutt käib. Ja mitte ainult mulle, teistele täiskasvanutele, vaid ka õpilastele, koolieelikutele. Ka see tema võime hämmastab mind.
Kord istusime tema kabinetis ja vestlesime. Aleksandr Petrovitši käed olid nagu tavaliselt tööga hõivatud. Tema rääkis ja mina kuulasin. … Ta pole muuseumitöötaja ega kavatsenudki selleks saada. See on saatus. Elukutselt ja hingelt on ta kunstnik. Kõik muu on kunstniku hobid, kes ei jäta tähelepanuta ajalugu, vana aja esemeid, tunneb ilu ja selle igavikulisust. Inimesed märkavad seda ilu, kuid see on ka kõik. Ja kunstnikul tekib soov säilitada kõike seda, mis on jäänud tema lähedastest, vanavanaisadest, jätta see tulevastele põlvedele, oma lastele, lapselapsele, lapselapselapsele. Hindamatud oma väikese kodumaa, kodulinna- ja piirkonnaajalooga seotud dokumendid. Ilu elab temas endas, kunstnikus.
Ta püüab kanda üle seda ilu kivisse, puitu, luusse, metalli. Samuti unistab ta maalimisest ja graafikaga tegelemisest. Kunagi lõpeb muuseumitöö ja tal on lõpuks aega ja võimalust kunstniku loometööks. Ta pole enam ammu pintslit kätte võtnud. Plaane on palju. „Tahaksin istuda tühja vatmanipaberilehe ees, täita see. Tulevase pildi süžee sõltub psühholoogilisest seisundist, sellest, kes viibib lähedal, meeleolust, ilmast, loodusest, kui oled kuskil selle lähedal. Inspiratsioonist haaratuna võib töö valmida mõne tunniga. Kuid loomiseks võib kuluda ka kuu ja aasta, selle juurde võib muudkui tagasi pöörduda, võib mitmeid aastaid maalida,“ ütleb Aleksandr Petrovitš. Loomeprotsess on hoomamatu. Kuid peamine selles on näha, märgata, tunnetada inimese kui looja südame kaudu. Kõik näevad täpselt sama asja, aga ainult kunstnik saab kujutada seda, mida ta nägi, kanda see lõuendile nii, et vaataja imestab, imetleb, vaatab naudinguga…
Aleksandr Petrovitšit kuulates mõtlesin järgmisele. Esiteks: ainult sihikindel inimene suudab kõigest üle saada ja elus midagi saavutada, jätta maa peale imelise jälje. Teiseks: ta on õnnelik inimene, sest kõik, millest ta kunagi unistas, on saanud tõeks. Kolmandaks: kui õnnelik oleks ta ema oma noorima üle!
P.S. 2012. aastal omistati Aleksandr Petrovitš Popolitovile Sillamäe linna aukodaniku tiitel.
Tekst on kirjutatud 2012. aastal.
