Karin Taidre. 
Kunstiajaloolane, Narva kunstigalerii juhataja aastatel 1991-2005. 

Sillamäel asub muuseum, mis on kuulus nii Eestis kui välismaal. Selle aluseks on ajaloolised ja koduloolised kollektsioonid, mida kogus Aleksandr Popolitov, kunstnik, ja nagu ta sõbrad ütlevad, koduloolane, rändur, alpinist, speleoloog, botaanik, zooloog, mineraloog, restauraator, sportlane, aednik… Kuid on oluline märkida, et tema suurest teadmisjanust sündis kirg kokku koguda kõige erinevamaid esemeid vanavene maalikunstist ja ajaloolistest dokumentidest ning tõenditest kuni mineraalide näidiste ja 1950. aastate olmeesemeteni.

Millest algab muuseum? Muidugi kollektsioonist, ütleme. Kuid mis on kollektsioon? Kas lihtsalt valik armsaks saanud esemeid või rangelt valitud artefaktide kogum? Popolitovi puhul on meil tegemist professionaaliga, kes tegi ebatavalise otsuse.

Abramtsevi kunsttööstuskooli õpilasena valis ta muuhulgas enda jaoks välja kaks muuseumit: A. E. Fersmani nimeline mineraloogiamuuseum selle lummava kivide säraga ning Andrei Rubljovi nimeline vanavenekultuuri ja kunsti keskmuuseum, milles vene kultuuri suursugusus ja sügav hingelisus avaldas Aleksandrile tugevalt muljet.

1985. aastal läks ta esimest korda mägedesse, mis tundusid talle igavese, ammendamatu allikana, nad õilistavad ja ülendavad hinge, tutvustavad ilumaailma. Mitme aasta vältel veetis ta iga puhkuse mägedes, kogudes kivimite näidiseid. Mägedest paremaks said Popolitovi jaoks vaid mägikoopad. Selles veendus ta ise, kui uuris neid Kasahstani, Kõrgõzstani, Siberi mägedes, imetledes stalaktiite ja stalagmiite, oonüksi, ametüstide, granaatide kivist õisi. Rahu ja vaikus. Loodusvormide võluv hiilgus. Mäed vallutasid ta südame igaveseks. Seal mõistis ta, et ilu ja täiuslikkus eksisteerivad vaid looduses. Nii sündis ta suurepärane mineraalikollektsioon, mis on Eestis parim, ja mille ta enne oma juubelit linnale kinkis.

Kollektsionääri enda sõnul oli tal põnev ajalukku kaevuda. Ta kogus ja uuris ajaloolisi fotosid, möödunud aastate esemeid kui ka kodukandi ajaloo tunnistajaid.

Nii selgus kolm kollektsioneerimissuunda: ikoonimaal, mineraalid ja vanad esemed, mille puhul on oluline märkida, et kõik neist ei ole väga vanad. Tõelise ajaloolase ja koduloolasena tunnetas ta ka lähiajaloo, mitte ainult iidsetest aegadest pärit esemete tähtsust ja ainulaadsust. (Külasta muuseumis „1950. aastate tuba“ ja „Muusikalaegast“.)

Muuseumiidee tekkis tal ammu, juba noorusajal. Kuid unistus õnnestus teoks teha alles 1990. aastatel. Siinkohal peab rääkima nii kaasmõtlejatest, raskustest kui ka ümbritsevate inimeste usaldamatusest. Oluline on rõhutada, et Aleksandr Popolitov ja Aala Gitt otsustasid iseenda jaoks ära, mis on „muuseum“. Tänapäeval, kui jahitakse külastajanumbreid, ununeb tihti, mille poolest erineb muuseum näiteks instituudist, teatrist, tsirkusest või kinost… Sageli korraldatakse ajaloolistes ruumides (Sillamäe muuseum, muide, asub endise lasteaia mitte nii väga esinduslikus hoones) väljapanekuid mulaažidega, millel pole ajalooliste esemetega mingit pistmist. Sillamäe professionaalide kiituseks tuleb märkida, et külastajate tähelepanu keskmes on muuseumiobjekt, millel on teaduslik, ajalooline, mälestuslik ja kunstiline või esteetiline väärtus. Eriti oluline tundub oleviku (näitusesaal) ja mineviku (muuseum) ühendamine. Niimoodi võis külastaja olevikust näha minevikku, et ehitada tulevikku.

Muuseumist on juba ammu saanud linlaste ja turistide meelispaik. Ainult selles „teadmiste majas“ võib Popolitovi sõnul „kuulda ja näha paljusid asju“. „Ta on meil elav… Paljud külalised nimetavad õhkkonda koduseks. Nüüd on moes igasugused interaktiivsed asjandused: vaadatakse ekraani, vajutatakse nuppusid… Meil seda pole, kuid pole ju üldse igav…“

Aleksander Popolitov suutis igapäevases tavalises esemes näha mitte ainult kergesti äratuntavaid ajale iseloomulikke jooni, ainulaadseid olmeelu tunnistajaid, vaid ka proportsioonide ilu, ootamatuid värvilahendusi, materjali leidlikku kasutamist. Ta oskas külastajatega rääkida, suhelda nii, et muuseumi külaline tundis rõõmu ka oma elu esemelise maailmaga kohtumise üle ja pakkus välja mõne eksponaadi muuseumisse toomist. Me kõik mäletame Saša siirast rõõmu ja säravaid silmi, kui ta rääkis, kuidas üks või teine ese muuseumisse sattus. Ja ta mäletas nii iga eseme ajalugu kui ka annetaja nime.

Huviga muuseumit külastades kadestavad arvukad linna külalised sageli tõsiasja, et muuseumitöötaja oli tõelise ajaloolasena ära tundnud mitte ainult ammuste aegade, vaid ka eilse päeva esemelise keskkonna olulisust ja isegi ainulaadsust.

Tagasihoidlik, pidulikel üritustel madalat profiili hoida püüdev Popolitov oli ekspositsiooni tsaar ja jumal, kes teadis eksponaadist kõike ja isegi rohkem, ning on oluline rõhutada, et ta teadis kõike ajastu kontekstis. Ta ootaski elult kingitusi ja oli ise ka elu looja.

Saagu muuseumist mälestusmärk väärikale inimesele, kes lõi selle muuseumi suure armastuse ja mõistmisega eseme tähenduslikkusest kultuuriruumis.