Aala Gitt.
Kunstnik, Sillamäe muuseumi direktor.
Ammusel 1964. aastal, kui nädalavahetuseti olid moes „tantsuõhtud”, mitte diskod, sammus „suletud” linnas Sillamäel õhtusel pargialleel lärmakalt ja hoogsalt kamp noormehi. Nende seas paistis silma üks, välimuselt mustlasesarnane — silmatorkav, mustapäine ja mustade silmadega ning eriti valjuhäälne — nii köitiski ta tüdrukute tähelepanu, kui nad tantsuõhtule kiirustasid.
Siin ma Saša Popolitovit esimest korda nägingi. Ja loomulikult, nagu paljud, ei saanud ma loota ta tähelepanule… Kas ma toona sain mõeldagi, et aeg ja töö toovad meid kokku ühte kunstitöökotta, mis põlevkivikeemiatehases avatakse? Plakatid, loosungid, tsehhi seinalehed, sellised nagu „Nemad teevad meile häbi“ või vastupidi: „Autahvel“; sildid „Ära roni siia — saad surma!“. Seejärel „punaste nurkade“ kujundamine ja lõpuks esimene tehasemuuseum.
Kuna meil mõlemal oli kunstiharidus, huvitas meid muidugi looming, kummalgi oma. Sašal olid tööks vajalike tööriistade ja värvide kõrval töölaual alati ka peitlid, noad, voolimispulgad ja palju erinevaid pisiasju. Kuskil kastides või laua taga olid puidujupid, luud, savi. Kuna me ei saanud pärast tööaega tööle jääda (seda jälgiti väga rangelt), pidime loometööga hakkama saama „siin ja praegu”. Ja saimegi hakkama. Meie stuudiosse hakkasid tulema iseõppinud linnakunstnikud. Tekkis rühmitus Aprill. Siis tulid näitused ja populaarsus.
Kuid ükskord pärast järjekordse näituse järgmist ütles Saša ühel koosviibimisel: „Kui saaks vaid linnas muuseumi avada, kuuris ja korteris pole enam eksponaatide jaoks ruumi. Kogunenud on ka kive — Kirgiisi koobastest toodud mineraale — ja igasuguseid „väljakaevamistelt“ ning eakate elanike ja talunike pööningutelt pärit vanu asju ning linnaelanike lugusid.“ Ta rääkis ennastunustavalt nende inimeste lugusid, kuidas nad elasid enne ja elavad praegu, kuidas nad meie kanti jõudsid, kes siin elasid ja millega nad leiba teenisid. Tehase ajaloost olid talle rääkinud need inimesed, kes selle ja kogu linna pärast sõda ehitanud olid, isegi vangid, kes siia jäid ja pere lõid.
Jutustajateks olid ka erineva tasandi juhid — Saša oli juba võitnud nende usalduse. Materjale muudkui kogunes ja kogunes. Muuseumi avamise vajadust pidi linnavõimudele tõestama hakkama. Riigis „juhtus“ perestroika — esimesed volinikud, esimene linnavolikogu, esimesed komisjonid… Algasid läbirääkimised. Ja nad nõustusid meiega! Esimesed, kes meid uskusid, olid Anatoli Polupan — Norvesi tehase juht, Natalja Morohhova — kultuuriosakonna juhataja, ning mõned linnavolinikud… Mitte kõik, linnas oli ka selle uuenduse vastaseid, kes vaidlesid: „Milleks raha kulutada?“ Aga me võitsime!
Koos sellega seisime silmitsi tohutute probleemide ja raskustega. Kust ja kuidas alustada? Meie esimeseks õpetajaks oli Narva kunstigalerii direktor Karin Taidre — range, põhimõttekindel juht, kes tunneb oma tööd põhjalikult, ja on samas lahkeim inimene nendega, kes tõesti püüdlevad oma eesmärgi poole. Järgime ta õpetusi siiani. Kuidas korrektselt arvestust pidada ja eksponaate säilitada, dokumente täita, näitusi korraldada ja palju muud. Saša loobus sellest rutiinsest tööst kohe ning direktoriks sain mina. Kuid Petrovitš (nagu me teda muuseumitöötajate kollektiivis kutsusime) oli suures ühises ettevõtmises asendamatu abiline. Ja loomulikult jõudis ta ka lõigata laudu (puunikerdus), töödelda kive, restaureerida ikoone ja antiikmööblit.
Muuseumi kogud kasvasid ja kasvasid, asju tõid kohale kohalikud elanikud, toodi teistest Eesti linnadest ja isegi Venemaalt, Saša kui peaekspert pidi juba hakkama valima sarnaste esemete hulgast vajalikku. Nii tekkisid triikraudade, rinnamärkide, nõude, mänguasjade, mööbli, muusikariistade, raadioaparaatide ja paljude muude asjade kollektsioonid.
Ja milline ekskursioonijuht meil oli! Just Aleksandr Popolitovit kui kõige paremat linnaajaloo ja muu vestjat tellisid meie külalised ja muuseumikülastajad. Tema lummav hääl, intonatsioon ja võluri välimus võisid kuulajat lõputult kaua lummata. Pidi jutuvestjat peatama ja talle meelde tuletama, et tööpäev hakkab läbi saama…
