Aleksandr Popolitov.
Sündisin ammu, 1946. aastal Leningradi lähistel. 1947. aastal, kaunis Toila orus hingasin esimest korda Eestimaa õhku. Kauged esivanemad emaliini pidi olid rändavad mustlased. Midagi mustlaslikku oli ka mu ema iseloomus. Üldiselt ma ei jõua ära imestada, kuidas ta sai kõik maha jätta (elasime Leningradi lähistel) ning koos kolme lapsega Eestisse tormata. Olin siis vaid aastane. Ema kasvatas meid üksi, ma ei mäleta oma isa. Tal polnud aega tegeleda meie kasvatamisega, eelkõige pidi ta mõtlema, kuidas meid ära toita. Peamiselt kasvatas mind tänav. Siiski õpetas ema selgeks kristlikud väärtused: ära peta, ära varasta, ela ausalt, tee tööd… Ma polnud tavaline laps, olin oma olemuselt juht ja sellised lapsed saavadki reeglina rohkem karistada. Kui juhtub midagi — kes on süüdi? Kambajuht! Sain karistada minagi…
Esimese kunstikatsetuse graafika tehnikas tegin 12-aastaselt. Proovisin kopeerida vene kirjanduse õpikust pilti Tarass Bulbast hobusel. Kõik, kes seda pilti nägid, ütlesid vaimustunult: „See on nii sarnane!“ Seda oli väga meeldiv kuulda. Koolis määrati mind üksmeelselt seinalehe „peakunstnikuks“. Ja siis muutusin uhkeks: olen ju kunstnik! Kuid kunstnikust oli tegelikult asi veel kaugel. Õppisin pioneeride maja kohalikus kunstistuudios Vassili Andrejevitš Aleksejevi juures. Sellest hetkest haihtus unistus treialiks saamisest kui suits. 15-aastaselt sain pioneerilaagris ootamatu pakkumise saada eluaseme- ja kommunaalteenuste töökoja kunstniku õpipoisiks. Toona tõotas see parandada perekonna majanduslikku olukorda, seega vastuväiteid polnud. Nii asusin 1961. aastal tööle Sillamäe kunsti- ja disainistuudiosse. Ja see tähendas plakateid, loosungeid, pidude dekoratsioone — kõik nagu ajakirjas Agitaator. Kuid see-eest tõeline värvilõhn!
1965. aastal algasid õpingud Abramtsevo kunstitööstuskoolis luu, puidu ja kivi kunstilise töötlemise erialal. Sai alguse kõige imelisem aeg, kõikide kunstiliikide endasse võtmise aeg Moskva muuseumites. Esimene Fersmani muuseumi külastus jättis mineraalide ilu ja salapäraga kustumatu mulje. Ilmselt pärast seda sündiski idee ühendada ühendamatut: kivi, puit ja metall. Kivi ja metall — külm, puit — soe… Kuid see idee vajas küpsemiseks aega 1981. aastani. 1981. aastal sõitsin esimest korda mägedesse. Ilu, suursugusus ja salapära vallutasid mu südame igaveseks. Alles seal sain aru, et ilu ja täiuslikkus eksisteerivad ainult looduses. Alles seal sain teada, kuidas tekib mineraal. Pärast reisi mägedesse sündis esimene töö puidus ja kivis. Seejärel sündisid juba „Koopapiisad“, „Mäeõied“, „Suhoi kuru“, „Punane kanjon“.
Väljavõtted Kirgiisi mägedes matkamise päevikust (koostajate märkused on sulgudes):
„18. juuli 1984
kell 12.00 jõudsime Shirgõ mäekitsusele. Kuumus; tuul tõi leevendust, kuid mitte väga palju. Hakkasime jalamil mäkke ronima. Läksime mööda mägijõge. Kell 12.20 tegime esimese viieminutilise peatuse. Kell 15.10 tegime lõkke ja keetsime teed. Hurraa!
Püstitasime laagri kell 15.30. Jälle hurraa! Piinlemine seljakottidega oli selleks korraks läbi. Vesi oli jões lihtsalt suurepärane. Dmitri (poeg) ütles: „Ma naudin!“
Jätsime asjad laagrisse ja asusime teele ülesmäge. Kell 15.45 võis öelda, et tipp on lähedal. See oli nii lähedal, et selleni võis sülitada. Sülg on otsa saanud, kuid mäetipp ei tule ikka veel lähemale. Dimka leidis esimese vale-malahhiidi. Mõne aja pärast leidsime ka meie Serjožaga. Ronisime 30 minutit, aga tippu ei paistnud veel. Dimka väsis ära. Istus maha ja hüppas karjatusega püsti. Sattus okka otsa. Vanadus pole naljaasi. Ei ole enam seda kergust nagu kolm aastat tagasi. Olime mäkke roninud juba poolteist tundi. Tekkinud oli tatt. Minul oli millegipärast kõrv lukus. Õhk oli nii puhas. Me kangekaelselt ronisime ja ronisime, kuid ikkagi ei tulnud see mäetipp kuidagi lähemale. Möödus kaks tundi. Istusime maha ja jäädvustasime end fotole. Üksmeelselt otsustasime minna tagasi. Kurk kuivas. Olime tõusnud 600 meetri kõrgusele. Tõus oli olnud 60 kraadi. Alla jõudsime 15 minutiga. Siin ja seal tuli ette lausseina. Kohati laskusime mööda pudenevat teed. Kasutasime „surfimeetodit“. Leidsime kaks metskitsesarve. Jõudsime laagrisse. Panime kana keema. Vesi ei läinud pikka aega keema. Jõime tee ära, aga vesi ikka veel ei keenud. Hurraa, keeb! Kana keeb juba tund ja 50 minutit. Oli aeg nuudlid sisse segada. Kell 21.40 asusime hurraa-hüüete saatel kana hävitama. Dimka aina kaifis!
Kell 23.00 läksime magama. Soe oli. Telki ei hakanud püsti panema, heitsime magama lihtsalt magamiskottides. Öösel käis meid vaatamas okassiga ja jättis visiitkaardiks okka.
19. juulil kell 10.00 sõime hommikusööki. Peitsime seljakotid ära ja läksime ühe tühja seljakotiga Suhoi mäekurusse.
Ronisime üles kolm tundi. Dimka oli esimene. Serjoža ja Dimka jäid topaase kaevama. Mina läksin kuru teisele poolele ametüste otsima, kohtasin ümisejat. Ametüste ei leidnud. Nelja tunni pärast tuli tagasi pöörduda. Dimka ja Serjoža lamasid juba tuule käes, kärsad ülespoole. Kell 18.00 hakkasime alla tulema. Nägime, kuidas mägikitsed kaljudel kaunilt kepslevad. Kell 20.00 olime juba laagris. Sõime õhtusööki. Ja läksime uitama. Dimka nägi lõgismadu.
20. juuli hommikul hakkasime stollist alla laskuma. Laskusime alla ja läbisime 140 m. Leidsime häid vale-malahhiidi näidiseid.
Kell 12.00 hakkasime liikuma tee poole.
Castagne’i koobas. 19. sajandi lõpp, nende mägede uurija (Joseph-Antoine Castagne). See on oma nime tema järgi saanud. Muistetest aegadest peale on kirgiisid korraldanud pidustusi…
Legendi järgi elas seal mingi vaim. Sidusid paelu, ohvrianniks tapsid oina.
Mäed Kirju Kass või Leopardi mäekitsus…
Minu ajaloohuvi sai alguse Moskvast, kui käisin esimest korda Andrei Rubljovi muuseumis. Apostlite helged paled, pehme ja õrna Maarja kujutised, pühakute elulood ja Andrei Rubljovi salapärane „Kolmainsus“! Alles selles muuseumis sain tunda vene kultuuri suursugusust. 1972. aastal linna kunsti- ja disainitöökojas töötades küpses mõte luua linnamuuseum. Materjalide kogumise teekond oli pikk. Ja alles 1994. aastal sai idee teoks. Nii et kogu mu elutee tuli kokku kolmest hobist: piirkonna ajalugu, vanavene maalikunst, mineraloogia ja mineraalide kollektsiooni kogumine. Minu põhimõte elus on olnud õppida looduselt, ilu ja täiuslikkus on looduses.
Mis ajendas mind hakkama uurima Sillamäe linna ja piirkonna ajalugu ja kultuuri? Seda küsimust on mulle palju kordi esitatud. Vastus on lihtne: oma linna patrioodina tahtsin selle kohta rohkem teada saada ja sõpradele-tuttavatele oma leidudest rääkida. Vanavene maalikunstist huvitatuna ja selle kogumise kaudu juhtusin nägema huvitavat fotot, millel on väike nelja kupliga kirik koos kellatorniga. Ja kiri: „Kirik, mis asus kuurortlinnas Sillamägi, Peterburi-Revali tee ääres.“ Minus tõstis pead kollektsionääri kirg: kes on arhitekt? Kes on interjööri autor? Kus see asus, kuhu jäi sisustus ja milline see oli? Pikka aega ei suutnud ma hoone ehitamise ajas selgusele jõuda, kuni tuli lihtne mõte kaevata kohas, kus see kirik oli asunud. Ja mul oli õnne. Leidsin kohe kaks tellist märgistusega
„F. J. P.“. Narva ajaloomuuseumis on sellised tellised välja pandud rubriigis „Narva tellisetehased“. Initsiaalid olid loetavad: märk kuulus telliskivivabriku omanikule Fjodor Jakovlevitš Pantelejevile, tehas oli aga asutatud 19. sajandi lõpus. Kiriku ehitamise ligikaudse aja olin ma kindlaks teinud. Kuid see oli alles otsingute algus…
Sillamäel oli suvituskoha maine ja jäi selleks kuni 1917. aasta revolutsioonini. Suvilaid oli keset männimetsi Narva-Jõesuust Toilani. Sillamäest ja Perjatsi külast sai teadlaste, kunstnike, näitlejate ja muusikute lemmikpuhkusekoht. 1868. aastal tuli Sillamäele
P. I. Tšaikovski. Ta peatus oma õe juures, kes oli abielus dekabristi poja L. V. Davõdoviga. Pjotr Iljitš viibis Sillamäel vaid kaks nädalat. Ilmselt jäi see piirkond heliloojale meelde, sest ta kirjutas oma kirjades: „Siin Itaalias on vist sama ilus kui meil Sillamäel.“ On teada, et ka füsioloog Ivan Petrovitš Pavlov käis aastatel 1891–1917 Sillamäel puhkamas. Kahekümnenda sajandi algusaastatel tuli Sillamäele puhkama katoodkiirguse abil telepildi reprodutseerimise autor, leiutaja Boris Lvovitš Rosing, kelle suvila asus Beregovaja tänaval praeguse vana saunamaja kohal.
Sillamäe okupeerimise ajal põletasid sakslased maha Pavlovi, Rosingu ja Davõdovi suvilad ning lasid õhku kiriku. Väikesel alal püstitati neli koonduslaagrit: Vanas ja Uues Viivikonnas ning kakssada meetrit Vaivara jaamast oli juutide koonduslaager. Kolmas sõjavangide laager asus Sinimägede lähedal ning neljas Vaivara jaama ja Sinimägede vahel. Pärast Eesti vabastamist saksa sissetungijatest lagunes küla laiali ja sai peagi linnastaatuse. Sillamäe on eriti ilus suvisel ajal. 1950ndatel ütles meid külastanud Marietta Shaginjan: „Linn kui muinasjutt!“ Väga meeldiv on oma linna kohta sellist epiteeti kuulda…
On selge, et Nõukogude Sillamäel, mis ehitati pärast teist maailmasõda ja mis oli pikka aega režiimiobjekt, salastatud linn, kuhu inimesed tulid tööle ainult vastavate ametivõimude loal, ei saanud jõuludest juttugi olla, kuid uue aasta saabumist tähistati suurejooneliselt. Seda saab hinnata näiteks ka Kirovi-nimelise kultuurimaja 1955. aasta plakati järgi, mille foto on muuseumis hoiul. Uusaasta peoõhtute kava oli kultuurimajas väga tihedalt planeeritud — 29. detsembrist kuni 10. jaanuarini kaasa arvatud. Õhtuid, nagu kavas märgitud, korraldati tehnikumi õpilastele, linna noortele, haritlaskonnale, töölistele ja isegi vanaemadele ja vanaisadele. Tolle kauge aasta viimasele uusaastaballile tulid esinema noored artistid Leningradist. Eraldi reana oli plakatil välja toodud: mängib kaks estraadiorkestrit. Kultuurimajas oli tõesti kaks estraadiorkestrit: suur, umbes paarikümne muusikuga, ning diksiländ. 31. detsembri ööl vastu 1. jaanuari korraldati kultuurimajas peamist aastavahetuse balli koos tantsimise, kontserdi, puhvetiga. Söögi eest pidi muidugi maksma.
Kuusk toodi esimest korda linna keskväljakule 1951. aastal. See tuuakse sinna igal aastal tänaseni. Meile, poistele, valmistas suurimat rõõmu erivärviliste lambikeste vanik. Kahetsen pattu: varastasin ühe, lillavärvilise. Nii väga tahtsin kodus pidu korraldada. Pealegi oli huvitav: kas värv tuleb maha? Ei tulnud, oli püsiv. Ja siis tekkis Sillamäel traditsioon püstitada kuusepuu ka linna uisuväljaku juurde, mis asus praeguse Kalevi spordikompleksi piirkonnas. Uisuplats töötas hiliste öötundideni ning uisulaenutus, muide, oli seal tasuta. Kahjuks on praegusel Sillamäel uisuvälja tegemise traditsioon kaotatud.
Eredaim uusaastaööga seotud mälestus on 1951. aasta 30. detsembrist. Õhtu oli käes, ema polnud veel vahetusest tulnud, mina, koolieelik, olin juba voodis pikali magama jäämas. Äkitselt — koputus uksele. Tegin ukse lahti ja lävel olid mehed ja naised tohutute paberkottidega. Nad kallasid meie lauale täissuitsuvorste, küpsiseid, pastilaad, sefiiri…! Tuli välja, et põlevkivikeemiatehase direktori (uraanitöötlemistehas oli Sillamäe linna ettevõte — toim.) käsul toodi kõikidele üksikemadele, kes olid sõjas abikaasad-peretoitjad kaotanud, ööl vastu uut aastat toitu — selliseid delikatesse. Ema tuli pärast südaööd koju ja oleks ootamatusest peaaegu minestanud. Ja nii on mulle sellest ajast saati uusaastapidu meeldinud, aga näib, et selle suitsuvorsti lõhn ja maitse on jäänud mu mällu kogu eluks…
