Artiklid

Darja Popolitova. Kunstnik ning õppejõud ja doktorant Eesti Kunstiakadeemias.  Taktiliit — kivi, mis kõditab pilku ehkühe kunstiteosepihtimused.  Toimetaja: Keiu Krikmann.  Järgnevaloo jutustab kunstniku, restauraatori, koguja ja Sillamäe muuseumi varahoidjaAleksandr Popolitovi arhetüüpne kunstiteos. EBATÕSISEM Kukuu! Ma olen siinsamas! Jah, otsustasin lõpuks sõna võtta. Olen endasse imanud pilke ja puudutusi sedavõrd kaua, et sain lõpuks täis — nüüd soovin südant puistata, tõmmata sind oma...

Lydia Tolmacheva. Ajalehe „Sillamäeski Vestnik“ peatoimetaja.  Kes ma olen? Kes oleme meie? Linna näitusesaalis on avatud Aleksandr Popolitovi tööde personaalnäitus. Väga huvitav näitus! Maalidest justkui õhkab soojust, nende ees tunned end eriti hubaselt. Võib-o­­­lla tekib see tunne sellepärast, et puit ja kivi kui kunstniku loomingu põhimaterjalid on võimelised inimesele hästi mõjuma. Kivid, oksad (näitus kannabki pealkirja „Oksade mäng“), mis on muutunud kunstiteosteks, jutustavad meile...

Alfidina Orlova. Sillamäel raamatukogutöötaja aastatel 1960-2004.  Elas kord kunstnik. Kahekümnenda sajandi 90ndate keskel avati Vladimir Majakovski tänaval ühes endise lasteaia hoones linna ajaloo ja kultuuri muuseum. Selle esimeseks juhatajaks oli Aleksandr Petrovitš Popolitov. Hariduselt kunstnik. Huvide poolest rändur, alpinist, speleoloog, botaanik, zooloog, mineraloog, koduloolane, restauraator, kollektsionäär, sportlane, aednik...  Ma tunnen teda juba väga ammusest ajast peale. Oleme...

Karin Taidre. Kunstiajaloolane, Narva kunstigalerii juhataja aastatel 1991-2005.  Sillamäel asub muuseum, mis on kuulus nii Eestis kui välismaal. Selle aluseks on ajaloolised ja koduloolised kollektsioonid, mida kogus Aleksandr Popolitov, kunstnik, ja nagu ta sõbrad ütlevad, koduloolane, rändur, alpinist, speleoloog, botaanik, zooloog, mineraloog, restauraator, sportlane, aednik... Kuid on oluline märkida, et tema suurest teadmisjanust sündis kirg kokku koguda kõige erinevamaid esemeid...

Aleksandr Popolitov.  Sündisin ammu, 1946. aastal Leningradi lähistel. 1947. aastal, kaunis Toila orus hingasin esimest korda Eestimaa õhku. Kauged esivanemad emaliini pidi olid rändavad mustlased. Midagi mustlaslikku oli ka mu ema iseloomus. Üldiselt ma ei jõua ära imestada, kuidas ta sai kõik maha jätta (elasime Leningradi lähistel) ning koos kolme lapsega Eestisse tormata. Olin siis vaid aastane. Ema kasvatas meid üksi, ma ei mäleta oma isa. Tal polnud aega tegeleda meie kasvatamisega,...