Lydia Tolmacheva.
Ajalehe „Sillamäeski Vestnik“ peatoimetaja.
Kes ma olen? Kes oleme meie? Linna näitusesaalis on avatud Aleksandr Popolitovi tööde personaalnäitus. Väga huvitav näitus! Maalidest justkui õhkab soojust, nende ees tunned end eriti hubaselt. Võib-olla tekib see tunne sellepärast, et puit ja kivi kui kunstniku loomingu põhimaterjalid on võimelised inimesele hästi mõjuma. Kivid, oksad (näitus kannabki pealkirja „Oksade mäng“), mis on muutunud kunstiteosteks, jutustavad meile musta groti saladustest, ahhaadi sünnist, „laulavad hümni“ õitsevale kännule, moodustavad puidust „lillekimbu“, kutsuvad jalutuskäigule liivadüünides või varjule tuuleiili eest… Isegi metalliga kokkupanduna ei muutu kivi ega puit külmemaks. Kunstiteadlased ehk leiavadki mõnes töös puudusi, kuid mulle tunduvad need niivõrd täiuslikud, et kui lisada sinna kas või üksainus pintslijoon, oleks nende täius, harmoonia rikutud. Kunstnik, koduloolane, kollektsionäär… Tunneb suurepäraselt kõike, mida ta kogub, ladustab kodu- ja muuseumihoius, loominguliselt viljakas, inimene, kes innustab ja on kergesti innustuv, inimene, kes on võimeline olema võlutud tavalise tee peal ettejuhtuva kännu või lahe kaldal oleva kivi saladustest, mis teiste jaoks on kõigest takistused teel. Ühesõnaga, Aleksandr Popolitov on väga huvitav inimene! Temaga võib tundide viisi vestelda ükskõik millisest tema enda hoole ja armastusega vormistatud näituse esemest. Näitusematerjal ei eksisteeri ta jaoks kui nähtus omaette, vaid kui ajale iseloomulik tunnus, ja aega, teadagi, paari sõnaga kirjeldada ei saa. Aleksandr Petrovitšist kui muuseumiloojast ja muuseumi hinnaliste esemete hoidjast võib rääkida palju, kuid meie vestluses otsustasin ma piirduda vaid ühe tema hobiga (kuigi pigem on see ta elutöö) — kivi ja puidu kunstilise töötlusega. Ajendiks saigi tänavune näitus.
– Aleksandr Petrovitš, Te nimetasite oma näitust „Oksade mänguks“. Kas Te soovisite juhtida meie, vaatajate, tähelepanu elu kõige tavalisematele asjadele, millest me harilikult lihtsalt möödume, või…?
– Just nimelt, pöörata tähelepanu kõige tavalisemale — lehekesele, rohuliblele, puuoksale, pulgale… Kui neid pealtnäha märkamatuid esemeid töödelda, tuua välja nende muster, muutuvad need palju märgatavamaks, seda enam, et juba iseenesest on nad peaaegu kunstiteosed. Seesama juhtub ka oksakestega. Samuti pakub mulle suurt huvi töö kividega. Näiteks üks lahti lõigatud ahhaat, nagu ka puit, ei korda kunagi teise mustrit.
– Mis on keerulisem, kas mõelda välja kompositsioon, mis ühendab endas puitu, kivi, metalli, või realiseerida ettekujutatu maalis. Millest algab maalitöö?
– Loomulikult mõelda välja. Teostamine on tehniline küsimus. Meistri töö maali kallal algab alati eskiisist, kuid kui ma liigun paberi juurest materjalini, ei õnnestu see alati rangelt visandite järgi. Käib pidev võitlus idee ja tööks kasutatava materjali vahel.
– Kas kompositsiooniidee on fantaasia vili või on selle keskmes üsna konkreetsed seosed?
– Tihti on konkreetsed. Paljude tööde aluseks on see, mida ma olen looduses märganud. 1985. aastal sõitsin esimest korda mägedesse. Mägede suursugusus ja salapära võitsid mu südame igaveseks. Alles seal sain ma aru, et ilu ja täiuslikkus eksisteerivad ainult looduses. Seal sain ma teada, kuidas sünnib mineraal. Pärast reisi valmis esimene töö kivi ja puiduga. Seejärel tulid „Koopapiisad”, „Suhoi mäekuru”, „Punane kanjon”… Ja kui palju mõtteid ning seoseid võib tuua kaldale uhtuv laine, kui mere ääres istud?! Kas olete pannud tähele, millise mustri see liivale jätab? Või näiteks kuidas kuumal päeval rohi tuulega liigub?
– Te räägite nii vaimustult mägedest. Tõesti nagu Võssotski: „Mägedest paremad saavad olla vaid mäed, kus Sa pole veel käinud.” Mitu korda olete Teie mägedes käinud? Ja kus?
– Oma 15 korda vast. Viimane käik — 1998. aastal. Peamiselt olen käinud Tian Shani mäestikus, sealt olen toonud palju mineraale, mida oma töös kasutan. Kuigi olen korjanud neid ka Eestist. Väga ilusaid kive võib leida kõigest mõnikümmend meetrit minu kodust, lahe kaldalt. Isegi kõige tavalisem penikivi (kivi, millega koeri loobitakse), ka selles võib leida midagi ebatavalist, kui hoolikamalt vaadata.
– Mägedes on ju väga ohtlik.
– Üksinda on muidugi ohtlik. Sellepärast ma reeglina käisingi kellegagi koos. Sageli olid mu kaaslasteks poeg ja hea tuttav Sillamäelt – Sergei Kolesnikov, kelle vanemad elavad Ösök-Kölil.
– Kas mägedes tuli ette ka ohtlikke olukordi?
– Kuidas siis muidu! Olen kukkunud ja saanud traumasid. On ette tulnud, et laskud mäelt ainsa sooviga enam mitte kunagi sinna tõusta. Kuid möödub aeg — ja jälle tahaks mägedesse, hakkad neid igatsema. Nad on tasandikul elava inimese jaoks hoopis teine maailm: musikaalsed, salapärased, ettearvamatud. Isegi lõhnad on seal teistsugused… Piisab vaid kord selles maailmas ära käia ja saad selle „pisiku“ igaveseks. Sillamäel mägesid pole, kuid igal aastal käin ma suviti järsakul tehase taga või karjääri „pinnasemägedes“. Kõik see meenutab mulle, võib nii öelda, Tian Shani miniatuuris. Mäed annavad võimaluse panna proovile oma jõu, kogeda, milleks sa suuteline oled, kui terve sa füüsiliselt oled. Mäetippu jõudes tunned end võitjana. Ja kui sa veel seda ilu näed!
– Ma tean, et olete lõpetanud Abramtsevi kunsttööstuskooli eriala „Luu, puidu ja kivi kunstiline töötlemine“, kuid millal sündis idee kivi ja puit ühendada?
– Kõige imelisem aeg, mida ma hea meelega meenutan, on kõikide kunstiliikide endasse talletamise aeg Moskva muuseumites. Ma mäletan, kuidas ma olin Fersmani muuseumis mineraalidest sõna otseses mõttes täiesti võlutud. Arvatavasti on minu armastuses mineraalide vastu mänginud oma rolli ka üks õppejõud, kes tundis väga suurt huvi nende töötlemise vastu, kuigi paljuni olen ise jõudnud.
– Mis oli enne tööd mineraalidega?
– Puulõige.
– Kas on mõni töö, mis on Teile eriti kallis, märgilise tähendusega töö?
– Pigem ei. Mõnikord lõpetad maali ära ja mõtled: see jääb endale, oma koju. Selline tunne tekkis eriti alguses. Aga aeg läheb edasi, tulevad uued tööd ja vanadest on kerge loobuda.
– Kataloogist, mis on tänavuseks näituseks vormistatud, lugesin ma kokku üle 100 töö, mida olete 33 loometööaasta jooksul teinud. Olen kindel, et sealt jäi palju ka välja. Mitte infoks varastele, vaid uudishimust ajendatuna küsin, kus te seda hindamatut varandust hoiate?
– Palju töid on ära ostetud, midagi on kodus, kingitud sõpradele, tuttavatele.
– Kas Te alati näitate teistele vaid valminud taieseid või lubate mõnel ka tööprotsessi ajal selja taga seista?
– Võin toimida nii ja naapidi, kuid ma ei armasta seda, kui maali kallal töötamise ajal nõuandeid jagatakse: kavandatu pole veel lõpuni teoks saanud, ei ole veel võimalik hinnata, kas see õnnestus või mitte. Mõnikord pole ma ka ise oma tööga rahul, kuid möödub aeg, see „küpseb” — ja tundub, et pole väga vigagi. Vahel juhtub, et mulle ei meeldi see, mis lõpuks välja tuli, aga vaataja kiidab. See kõik on subjektiivne.
– Teie valdkond on dekoratiiv-rakenduskunst, aga ma tean, et te restaureerite ka ikoone.
– Ka ikoonid on minu arm. Selle armastuse kutsus esile Abramtsevi koolis õppimise aastail Moskvas Andrei Rubljovi muuseumi külastamine. Apostlite helged paled, Maarja pehmed ja õrnad kujutised, pühakute elulood ja Rubljovi salapärane „Kolmainsus”… Alles selles muuseumis tunnetasin ma Venemaa kultuuri võimsust ja veendusin, et ikoonid, üks hiiglaslik kiht, on üks selle osa. Pealegi oli tol ajal ikoonide kogumine moes, kuigi valitsusringkondades peeti seda justkui rünnakuks ateismi vastu. Käisin tihti Zagorskis, olen käinud Andronijevi kloostris, paljudes pühakodades, ja mu huvi muutus kindlamaks, hakkasin huvituma ikoonimaalimise ajaloost. Ajalugu on mind üldse ammu huvitanud. Linnas muuseumi loomine on seotud justnimelt sooviga säilitada piirkonna ajalugu kogutud esemete, ülestähenduste, dokumentide kaudu, rääkida sellest inimestele. Ja mul on väga hea meel, et saan näidata kõike, mis on aastaid kodus, garaažis ja sõprade korterites hoiul olnud.
– Raske on elu osadeks jagada ega tahaks stampides rääkida, et muuseum on Aleksandr Popolitovi elu osa, seda enam, et ühe lõiguga sellest ei kirjuta, seega jätame vestluse muuseumist hilisemaks. Uudishimutsen vaid, et kas on mõni eksponaat, mida Te hoiate kui silmatera?
– Tegelikult on iga eksponaat tähendusrikas. Kuid erinevalt maalidest on tõesti kõige kallim (mitte hinna, vaid olulisuse poolest) see tavaline põlevkivitahvlike, mille peale on kraabitud mõned sõnad, kuid millised! „Sakslased tulevad peale, hüvasti, seltsimehed, oleme jäänud neljakesi…” Ja järgnevad tol hetkel veel elus olevate perekonnanimed. Kohutavalt hirmus kiri mitte nii kaugest sõjaajast. Tahvli leidis Sinimägede lähedal üks kohalik perekond ja nad edastasid selle mulle.
– Muuseum, koduloo uurimise töö, eksponaatide kogumine ja hoiustamine, puidu ja mineraalide töötlemine… Millisesse järjestusse Te tänasel päeval oma huvid paigutaks?
– Just sellisesse järjekorda, nagu nimetasite. Vaatamata sellele, et puidu ja mineraalide kunstiline töötlemine on minu eriala, on sellest tänaseks päevaks saanud mu hobi, muuseumitöö on saanud põhiliseks.
– Kust see kõik Teis tuleb?
– Arvatavasti on see saadud alguse kaugetelt esivanematelt. Emaliini pidi olid nad rändavad mustlased, aga mustlased on teadagi suurepärased sepad, paljud neist on andekad inimesed. Kuigi lapsepõlves unistasin klouniks saamisest. Mulle meeldis, et klounid ajavad inimesi naerma ja teevad kurvaks.
…
– Olen Teile vestluse eest väga tänulik. Jõudu Teile ja tervist, et saaksite jätkata tegelemist sellega, mida armastate ja mida armastame meie, Teie talendi austajad.
Intervjuu toimus 1998. aastal.
